« Tagasi

Järvamaa ettevõtjad käisid ringreisil Ida-Virumaal

Külastati Nostalgiakeskust Kadrinas, Purtse Pruulikoda, Gruusia trahtrit Mimino, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse Jõhvi õppekohta ja Kuru Villa kodukööki.

Kadrina Nostalgiakeskus MTÜ on tegutsenud 2019. aastast muuseumina, mis asub vanas eestiaegses 1919. aastal avatud  Kadrina tärklise- ja siirupivabrikus.  Just nagu uuestisünd, ainult 100 aastat ajavahet.  Muuseumi asutaja ja perenaise Tiina Raudla sõnul on tema poolt väljamõeldud nimi „nostalgiakeskus" õnnestunud valik.  Ligi 1000 ruutmeetrisel pinnal on eksponeeritud esemeid nõukogude ajast ja kohati ka varasemast perioodist. Varude täiendajad on  enamuses kohalikud Lääne- Virumaa  inimesed.  Astud sammu, leiad silmale tuttava nõukogudeaegse kopsiku oma lapsepõlve köögist, käeulatuses on vana-vanaemaaegne riietekapp ja eestiaegsed sööginõud.  Leidub ka suuremaid agregaate, ka traktor ja unustustehõlma vajunud elektroonikat. Mänguasjade maailmas rändaks nagu põnnipõlve tagasi – klaver Pille, metallist konstruktor,  pleekinud plastiknäoga suured nukud, milledel intensiivsed kasutuse jäljed. Kõike, mida eksponeeritud, ei suuda kohe hoomatagi. Meie vahva grupp sattus hommikunostalgiasse – mõnusa kohvi kõrvale pandi taustaks mängima ka muusika. Keskusest on võimalik sümboolse tasu eest vanu asju kaasa osta ja seda võimalust nii mõnigi meist kasutas.

 

Ida- Virumaale jõudes oli esimene külastus planeeritud Purtse Pruulikotta. Purtse mõisa sepikotta rajasid kolm sõpra 2017. aastal pruulikoja ja hakati valmistama käsitööõlut. Pruulikoja tööd ja tegemisi tutvustas meile Kaur, mõnusa huumoriga noormees, kes töötanud iseõppinud õllemeistrina üks aasta. Saime teada, et väike mõnus 330ml õllepudel tuleb Ukrainast, sest see on paksem ja juhuslikul kukkumisel kergesti ei purune. Tootearendus on kollektiivne ja see on pidev. Isegi lause, et "Metsikust Idast" pärit õlled ei jäta ükskõikseks kedagi, on asjakohane ja tõene. Lisaks räägivad enda eest väga loovad ning iseloomuga õllemarkide nimetused: „Siidisuka", „Plaadimeri", „Industriaal", „Kähkukas", „Leopõld", „Kämp", „Metsik ida" jne. Kokku toodetakse 17 marki õlut. Iga õllemargil on oma vahva lugu, mida saab etiketilt lugeda. Pressisime ka välja tõe, et pruulikojas ei ole täiskarsklasel eriti mõtet töötada. 
 

 

Kuna lõunaaeg hakkas lähenema, siis võtsime suuna Jõhvi. Gruusia Trahter Mimino's juba oodati meid.  Interjöör meenutab vana Tbilisi tänavat – terrassi, veinitünnide ja tulekoldega mahutades koos privaatsaaliga kuni 80 külastajat.  Meiega tuli kohtuma Mimino asutaja ja omanik Kert. Üllatus oli, kui kuulsime, et Kert on õppinud arstiks, kuid töö, mida teeb on hoopis teisest valdkonnast – ta omab trahteri kõrval asuvat autoäri, tegeleb kinnisvaraga. Lisaks on Kert Läti Vabariigi aukonsul Ida-Virumaal.  Mees, kes teeb palju,  jõuab ka palju. Toitlustus on väga keeruline sektor, ka habras, nagu viimane kriisiaeg näitas, kuid Minimol läheb väga hästi. Suvised rekordid on 600-700 toitu päevas! Oluline oli teada saada ka seda, et Miminos toitu ei soojendata, vaid tooraine on värske ja kvaliteetne, enamus maitseaineid tarnitakse Gruusiast. Töötajaid on 12-14, suveperioodil maksimaalselt 20, kaadrivoolavus on väike. Mimino kuulsus parima söögikohana on jõudnud ka meie poliitikute ning presidentideni, kui Ida- Virusse, siis kindlasti Miminosse sööma. 

 

 

Jõhvi linnas suundusime järgmisse asutusse – Ida- Viru Kutsehariduskeskusesse. Meid võeti koolis vastu lausa väikese meeskonnaga: projektijuht Sergei tervitas meid uksel koos huvijuhi Katriniga, täienduskoolituse osakonna juhataja Irinaga ja majanduserialade juhi Nataljaga.  Kutsehariduskeskusel on kolm õppekohta – Jõhvi, Narva ja Sillamäe. Kokku on Ida- Viru kutsehariduskeskuses 2600 õppijat ning 300 töötajat. Igal aastal võetakse vastu ligi 1500 uut õpilast, kahjuks õppijate kadu on ligi 30%. Huvitav oli teada saada, et sel aastal vanim õppija on juuksuri erialal, 66 aastane naine, kes otsustas lõpuks oma unistuse täita. Edulood on alati iga kooli uhkuseks. Näiteks Sillamäe koka eriala lõpetanud on leidnud omale töökoha Prantsusmaal edukas restoranis, kooli lõpetanud väikeettevõtjatel on paljudel oma ärid asutatud ja tegutsevad edukalt. Raske on leida ka eestikeelseid õpetajaid, tõdeti, et see on piirkonna eripära. 
 

 

Viimane külastus oli planeeritud Kuru Villasse, väikeettevõtjast Heli majutusse ja kodukööki. Koduköögi- ja majutusettevõttena alustati tegevust 2016. aastal. Peremees Kalev on kutseline kalur. Tööjaotus on siis nii, et peremees püüab põhiliselt kala ning perenaine majandab majutuse, söögi ja poolfabrikaatidega, nädalavahetustel käiakse ka laatadel tooteid müümas. Villa fuajees oli meile kaetud kalatoodete degustatsioonilaud. Küll maitses hea! Kasutasime juhust ning ostsime suupärast ka kaasa. Aeg hakkas õhtusse veerema, soovisime perenaisele edu äris ja jaksu toimetamistes ning suundusime kõik rahulolevatena bussi.

Kuru villa eest sõitma hakates käis väike kolksatus …. ei osanud nagu midagi arvata. Reisijale  on oluline, et buss on mugav ja see sõidutab kindlasse sihtkohta. Buss sõitis aeglaselt Kauksisse, keerasime suuremale teele ning jäime seisma Kauksi bussipeatusesse. Buss ei liikunud enam ei edasi ega tagasi. 

 

Üle tunni lõbusat ootamist ja meile saabus Jõhvist buss, millega sõitsime Tallinnast saadetud asendusbussile vastu. Tegelikult lõppes ju kõik hästi, seiklused käivadki väljasõitude juurde ja inimesed saidki kauem koos olla. Vaheldus peab ka olema, ühes päevas kolme erineva bussiga sõita on üsna põnev, seda enam, et seltskond oli võrratu!

 

Järvamaa ettevõtjate ringreis Ida-Virumaale toimus personalijuhtide arenguprogrammi raames ja selle korraldas sihtasutus Järvamaa.

Uudise koostas
Kristina Gudinas
kristina@jarva.ee