« Tagasi

Eesti majanduse röntgenpilt

Kuidas siis Eesti majandusel tegelikult läheb?

Eesti majandusest võib kokku võtta lühidalt. Meil läheb keskeltläbi normaalselt. Oleneb paljuski sellest, kes vaatab, millise nurga alt ja kellega võrreldes. Juba ainuüksi nende muutujate lisamine võrrandisse pakub meie majanduse analüüsimisel erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ühest küljest elu õitseb, aga teisalt pole me juba viimased viis aastat näinud praktiliselt mingisugust olulist kvaliteedihüpet, mis paneb nii mõnegi ütlema, et tegemist on kaotatud ajaga, kus pole toimunud midagi muud kui üks pidev paigalseis.

Üheks küsimuseks on kerkinud see, kas üksikute ettevõtete tähesära jõuab millalgi ka nö traditsioonilise Eesti ettevõtteni. Ettevõtteni, kus peab iga kuu mõtlema sellele, kas on töötajatele palka maksta ja kas riigile maksud ka õigel ajal tasutud saavad. Meil on ettevõtteid, keda võib nimetada gasellideks, teinekord isegi globaalselt mõtlevateks ettevõtmisteks, kellel läheb numbritele otsa vaadates väga hästi. Mahud kasvavad, turul on mingites niššides positsioon kätte võideldud ja tulevik tundub helge. Selle kohta võib öelda, et Eesti ettevõtlus on ajas rohkem polariseerunud. See on Eesti arengutaseme tunnus. Mäletan kui veel aastaid tagasi Eesti Konjunktuuriinstituudis majandusanalüüse koostades võis täheldada seda, et Eesti ettevõtlus oli oma sisult märksa homogeensem kui täna.

Kunagine peaminister ja tänane ettevõtja Tiit Vähi ütles Eesti 25. taasiseseisvumispäeval antud intervjuus, et me kõik alustasime 150 krooniga. Jah, teatud piirini võime ju nii mõelda, et paljude stardipositsioon oli sama, ehkki ka see on kergesti ümberlükatav väide. Tegelikkus on näidanud, et kui ettevõtluses on mõningad edukad saanud veel edukamaks, siis paraku pole see nakkav. Mõnede edu ei kiirga kaugeltki mitte kõigi peale. Samas, kui me veel aastaid tagasi otsisime Nokiat, siis täna tekib küsimus, kas peaksimegi? Ehk on oluline majanduse üleüldine heal tasemel stabiilsus ilma globaalsete staarettevõteteta?

Eesti keskmine ettevõte on muutunud veel väiksemaks.

Viimase kümne aasta jooksul on Eestis juurde tulnud ca 30 000 tegutsevat ettevõtet. See on suurepärane kvantitatiivne kasv. Investeerimisusku Raivo Hein on öelnud, et mitte kõik ettevõtjad ei ole rikkurid, aga kõik rikkurid on ettevõtjad. Jah, sellele on keeruline vastu vaielda. Samas on sellel mündil ka teine pool. Nimelt on see muutus toonud endaga kaasa trendi, kus ettevõtted on keskmisena järjest väiksemad. Kui kümme aastat tagasi töötas ühes ettevõttes keskmiselt 10 töötajat, siis tänaseks on see number 6. Kui me kirjeldame keskmist ettevõtet, siis mediaan müügitulu kõigil Eestis tegutsevatel ettevõtetel on 30 tuhat € aastas. Praktiliselt tähendab see rahavoogu, mida üks keskmine Eesti ettevõte genereerib. See teeb kuus 2500 eurot. Sellega saab maksta tänaste numbrite järgi 1,6 keskmist palka, võtmata arvesse kõiki muid kulutusi, mida ettevõtetel tuleb lisaks tööjõukuludele teha. Kui siia nüüd lisada fakt, et Eesti keskmise ettevõtte ärikasum on 500 eurot aastas, siis see näitab, et ettevõtlus pole alati tähesära, ometi tugineb kogu Eesti edu just sellel. Meid viib edasi ainult ettevõtete poolt Eestisse toodud tulu, mitte siseriiklik ümberjagamine, nii lihtne see ongi. Samas kui mõelda, kuidas see ülalkirjeldatud keskmine ettevõte, peaks välisriikidest tulu Eestisse tooma, murdma „uksi" lahti erinevatel välisturgudel, siis see perspektiiv ei ole kaugeltki nii helge.

Just siin on samas peidus see potentsiaal, need tugevused ja eelised, mida väiksed ettevõtted peaksid paremini ekspluateerima. Näiteks kiirus ja võime muutustele kiirelt reageerida ning saavutada kasv justnimelt agiilsuse pealt. Võtame või Eestis kõige kiiremini kasvavad ettevõtted, mida reastab iga-aastaselt Äripäeva Gasellide edetabel. Need ettevõtted kasvatavad aastas oma müügitulu üle 2,5 korra, samas on nende ettevõtete osatähtsus majanduses vaid 2,5%. Ilmselgelt võib möönda, et siin on peidus kõvasti potentsiaali, aga mis võimalused meil veel on?

Ettevõtlus kui elustiil

Uued ärimudelid, millest me räägime kui jagamismajandusest, võimaldavad praktiliselt igaühel olla ettevõtja. Seega võib siit järeldada, et ettevõtted muutuvadki väiksemaks ja see ei pruugi olla takistuseks. Sellest jõuame muidugi kiiresti küsimuse juurde, mis tänapäeval üldse on ettevõtlus? Kas korter Airbnb-s tähendab, et tegemist on ettevõtjaga või kuidas vastaksime Uberit sõitva juhi kohta. Kindlasti ma tahan siin rõhutada, et igasugune ettevõtlikus mistahes tasemel on alati teretulnud ja edasiviiv nähtus. Nii isiku kui riigi tasandil. Samas ei saa kindlasti vastata „jah" küsimusele, kas kõrge ettevõtlikkus aitab automaatselt teha kvaliteedihüpet ka Eesti majanduses. Võtame või võrdluseks mõne Põhja-Aafrika riigi, kus praktiliselt igaüks müüb tänava ääres midagi ja see on osa elukorraldusest. Rikkust pole see makromajanduslikus perspektiivis lauale toonud. Seega jäävad majandust tervikuna vedama nö „vedurid", kellel on tegelikku võimsust määrata ära, kuidas meil riigina läheb.

Veduritele võimsust juurde

Mis paneks aga need vedurid senisest veelgi kiiremini liikuma, kiiremini kohanema muutuva maastikuga, reisijatega, keda tuleb vedada ja kelle soovid ja vajadused on teinekord heitlikud? Kindlasti ei ole siin ühte võluvitsa, aga pakun välja ühe mõtte. Meil on tihti ettevõtluses puudu ambitsioonist, aga ka tahtest teha koostööd, mitte pidevalt kapselduda. Erinevad analüüsid, mida tehakse meil riigis kümneid, näitavad selgelt, et meie ettevõtted ei tee pikaajalisi plaane, ei sea endale paberil piisavalt kõrgeid eesmärke, ega mõtle ka kohe algusest peale ekspordi turgude vallutamise peale. Teistsugust majanduslikku mõtlemist evivad start-upid, kes on algusest peale võtnud maailmavallutusliku suuna. Kuidas saada start-up'idele omast mõtlemist traditsioonilisse ettevõtlusesse? Kas sellele järgneks kiire pankroti laine või kauaoodatud võimalus, mis Eesti nö klaaslaest läbi aitaks? Mis juhtuks, kui Taavi Madiberk panna juhtima tegevuse lõpetanud Ilves Extrat või Karoli Hindriks BLRT-d? Ma ei oska sellele vastata, aga võib-olla vajaksid suured vedurid rohkem just sellist nooruslikku energiat ja maailmavallutuslikku vaadet? Keegi ei oleks ennustanud Nokia või BlackBerry hääbumist, ometi see juhtus ja paljuski just seetõttu, et ei suudetud üha kiiremini muutuvate trendidega kohaneda ja kaasa tulla, oldi liialt enesekindlad ja arrogantsed.

Suurim kitsaskoht on talendid

Tööealine elanikkond Eestis väheneb. Sellest on palju räägitud, aga see ei ole veel kõige valusamalt kõiki ettevõtteid mõjutanud. See aeg, kus päriselt ei leia headel tingimustel häid töötajaid, on alles ees. Ühesõnaga lähemat perspektiivi silmas pidades on talentide ja tippspetsialistide puudumine üheks meie majanduse suurimaks piduriks ja kui sama röntgenit kirjutada viie aasta pärast, siis sellest ilmselt peakski alustama.

Kokkuvõttes võib öelda, et majanduse käima tõmbamiseks on meil vaja vedureid – suuri ja mõjuvõimsaid tööstusettevõtteid, kellele järgnevad klassikalised ettevõtted, kellel on potentsiaali kasvada ja see omakorda süstib enesekindlust uutesse alustajatesse. Suur osa meie majanduse käekäigust on ca 3000 ettevõtte teha ja nende käekäigu analüüsimine peaks olema oluliselt sisulisem ja tihedam. Kõik algab ettevõtlikkusest ja päädib kõrgklassist maailmavallutajatega. Just nii hästi kui läheb Eesti ettevõtlusel, läheb ka meie majandusel.

 

Tanel Rebane
EASi arendusüksuse direktor